Manatark Roosteitk
œle vete, ìle kìlmav¤reluste œle maa, ìle vererooste œle taeva, ìle laanehììdest œle tule, hirmust enda ees Hingepeegel, valgus l¤bi rinna P¤iksekahkjus su v¤rvim¤ngu s¤ras Tuhat aastat kalkusega sur'tud Sånu vormi såna enda p¤rast M¤damaigulised silmad Laukahångul naerusuu Lihtatuumast naha pinnal' vale Tormiendest kalbe hinguspale œle vete maa, mis ahnelt neelab Tåde v¤ljast, mitte seest œle taeva tuli tukis håågub Tasahilju peletab silmilt eest Hirmu enda ees Piisakaupa ìles mullapinnast Vabad meelelt, vabad sisevimmast Murukamar ìlekohut k¤tkeb P¤rlipiisku, langend p¤rleid taga itkeb Roosteitkul!